Laulupeo ajajoon

Tartumaal Kambja kirikus esitasid vaheldumisi laululõike koguduse mehed, naised ja lastekoor. Seda peetakse esimeseks teateks mitmehäälse koorilaulu harrastamise kohta eesti talurahva seas.

Tartus taasavati ülikool, mis tagas linna majandusliku, ehitusliku ja kultuurilise edenemise. Tartust kujunes oluline teadus- ja kultuurikeskus ning siin said ülikoolihariduse esimesed eesti soost haritlaste põlvkonnad.

Eestimaa kubermangu (Põhja-Eesti) talupojaseisus vabastati pärisorjusest.

Vene keiser Aleksander I andis Venemaal hernhuutlaste ehk vennastekoguduste liikumisele täieliku tegutsemisvabaduse. Nende hariduslik ja kirjanduslik tegevus ning koorilaulu arendamine oli osalt eelmäng rahvusliku ärkamisaja tegemistele 19. sajandi teisel poolel.

Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti) talupojaseisus vabastati pärisorjusest.

Läti soost pedagoog ja muusik Jānis Cimze avas Volmaris (läti Valmiera) Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminari. 1849–1890 tegutses seminar Valgas. Jānis Cimze on Baltimaade koorilaulutraditsiooni üks peamisi rajajaid.

Pühitseti sisse Tartu Maarja kirik, kus hakkas tegutsema 1833. aastal ühinenud Tartu Maarja kihelkonna maarahva ja Tartu linna eestlaste kogudus. Kirikuõpetaja Adalbert Hugo Willigerode ametisoleku ajal (1857–1885) oli Maarja kirik eesti ärkamisaja üks keskus, kuhu koondus eestlaste ärkamisaegne vaimuelu.

Talurahvaseadus Liivimaa kubermangus võimaldas talupoegadel hakata talusid päriseks ostma. Sarnase sisuga seadus võeti vastu 1856. aastal vastu Eestimaa kubermangus ning 1865. aastal Saaremaal.

Võru linnaarst ja eesti kirjanik Friedrich Reinhold Kreutzwald andis tsensuuri tõttu välismaal välja eestlaste rahvuseepose „Kalevipoeg“ algversiooni. Lõplik „Kalevipoja“ variant ilmus 1857.–1861. aastal vihikutena kui teadusväljaanne.

Koolijuhataja Johann Voldemar Jannsen alustas esimese eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees väljaandmist. Lehe avanumbris pöördus Jannsen luuletusega senise „maarahva“ asemel talupoegade poole: „Terre, armas Eesti rahwas!“ Jannsen ärgitas lehe kaudu eestlasi olema uhke oma rahvuskuuluvuse üle ning nõutama haridust ja majanduslikku edukust. Samas oli väljaanne ka rahvavalgustusliku sisuga ja pakkus teavet laia maailma kohta.

Jannsen külastas esimest baltisakslaste laulupidu Tallinnas, mis teda väga vaimustas. Järgmised baltisaksa laulupeod peeti 1861. aastal Riias, seejärel 1866. aastal taas Tallinnas ning 1868. aastal Tartus. Neist sai eeskuju eestlaste ja lätlaste laulupeole.

Johann Voldemar Jannsen kolis elama Tartusse, kus hakkas välja andma ajalehte Eesti Postimees. Perekond Jannseni kodu Tiigi tänaval kujunes tolleaegse eesti haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks.

Tartus asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel jaanipäeval laulu- ja mänguselts Vanemuine, kus korraldati lauluharjutuste kõrval tulu- ja peoõhtuid ning väljasõite. Tallinnas asutati samal sügisel laulu- ja mänguselts Estonia.

Vallaseadusega vabanes talupoegkond mõisavõimu alt ning administreeris nüüdsest oma kogukonda teistest sõltumatult.

Johann Voldemar Jannsen ja Vanemuise seltsi eestvõttel korraldati Tartus eestlaste I laulupidu, mis tähistas Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva. Vaimulikul ja ilmalikul kontserdil esinesid üksnes mees- ja pillikoorid. Korraldati kooride võistulaulmine. Pidu andis eestlaste rahvuslikule liikumisele hoogu juurde.

Avati Eestis esimene raudteeliin Paldiski-Peterburi läbi Tallinna, Rakvere ja Narva (Balti raudtee). 1876. aastal lisati sellele haru Tapast Tartusse.

Tarvastus loodi Eesti Aleksandrikooli peakomitee, mille esimeheks sai Jakob Hurt. Koos kohtadel asunud abikomiteedega hakati koguma raha kihelkonnakoolist kõrgema eestikeelse õppeasutuse rajamiseks. Kool avati 1888. aastal venestusaja mõjul venekeelsena Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas.

Tartu-Maarja kogudus korraldas praost Adalbert Hugo Willigerode eestvõttel kihelkonna koolide laste laulupeo, kus osales 1300 õpilast 15 koolist.

Kaheksa eesti üliõpilast ja haritlast kogunesid “Kalevipoja õhtutele”, et kord nädalas rahvuseepost lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri alal harida. Sellest saab alguse eesti kultuuriloos ülioluline Eesti Üliõpilaste Selts.

Viljandis pidas avakoosoleku Eesti Kirjameeste Selts, mille peamine ülesanne oli eesti keele ja rahvaluuleteaduse edendamine ning eestlastele vajalike raamatute kirjastamine. Selts suleti 1893. aastal venestuslaines.

Eestlaste ja sakslaste eeskujul korraldas läti selts Riias lätlaste esimese laulupeo.

Käredalt saksavastane Carl Robert Jakobson hakkas Viljandis välja andma oma ajalehte Sakala, mis oli esimene selgelt poliitiline eestikeelne perioodikaväljaanne. Jakobson astus vastu Balti aadli eesõigustele, kubermangude seisuslikule erikorrale ja kiriku tegevusele. Ta pidas tarbetuks laulupidude pidamist ning propageeris hoopis maakondlikke laulupäevi.

II laulupeo organiseeris Vanemuise selts taaskord Tartus mees- ja pillikooridega. Korraldajad tajusid peo ajal, et eestlaste rahvuslik liikumine on Jakobsoni aktiivse tegevuse tagajärjel kahte leeri jagunenud, silmnähtavalt jäi esimese peoga võrreldes puudu eestlaste üksmeelsest ühtekuuluvustundest.

III laulupidu peeti Tallinnas kohaliku eesti seltsi Lootus eestvõttel, eesmärgiga lahustada rahvuslikus liikumises umbusalduslikku õhkkonda, elavdada rahvuslikku liikumist Põhja-Eestis ning laiendada selle geograafilist kandepinda.

Vene keiser Aleksander II hukkus atentaadis. Troonile tõusis konservatiivne ning slavistlik Aleksander III, kes hakkas Balti kubermangudes aktiivselt maha suruma rahvuslikku liikumist. Riigivõimu algatatud süstemaatiline venestamine tahtis kaotada kogu keisririigis seni eksisteerinud halduslikud, kultuurilised ja keelelised erinevused.

Eesti Üliõpilaste Selts pühitses Otepää kirikus oma sinimustvalge lipu. Värvid võttis kiiresti omaks kogu eesti rahvuslik liikumine. 1918. aastal sai sinimustvalgest iseseisva Eesti riigilipp.

Venestusreformidega kehtestati alg- ja keskkoolides õppekeeleks vene keel, kogu õppetöö läks vallakoolides venekeelseks 1892. aastal. 1895. aastal muutus venekeelseks ka Tartu ülikool.

IV laulupeo korraldas Eesti Kirjameeste Selts Tartus Vene keiser Aleksander III trooniletõusmise 10. aastapäeva puhul muuhulgas oma rahalise olukorra parandamiseks. Esmakordselt osalesid peol eestlaste kooride kõige lauljaterohkem liik ehk segakoorid, samuti oli esimest korda peokomisjoni esimees eestlane, kunstnik Johann Köler.

V laulupidu peeti Tartus Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 75. aastapäeva puhul samas paigas, kus oli peetud ka esimene laulupidu. Korraldajad olid Eesti käsitöö abiselts ja Vanemuise selts. Peokavas oli tõusnud eesti heliloojate loomingu osakaal. See pidu jäi viimaseks eestlaste üldiseks laulupeoks Tartus.

VI laulupeoga Tallinnas tähistati uue Vene keisri Nikolai II kroonimist. Korraldajad olid Estonia selts ja Lootuse selts. Mitmekesistunud oli repertuaar, kokku oli lauljaid ja mängijaid ligi 5000. Peo lõpul laulsid koorid spontaanselt „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mida publik kuulas paljapäi.

Venemaa pealinnas Peterburis alanud revolutsioon isevalitsuse kaotamiseks jõudis kiirelt Eestisse, olles siin suunatud eeskätt baltisaksa ülemkihtide privileegide vastu. Keiser Nikolai II algatatud konstitutsionaalsed reformid võimaldasid luua esimesed legaalsed eestlaste erakonnad, vähendasid kitsendusi emakeelsele haridusele ja parandasid tööliste tingimusi.

Tartus avati Eesti Rahva Muuseum vana rahvakultuuri kogumiseks.

Eesti põllumeeste seltsi aias korraldati Tartu muusikapäev, kus osales 126 koori rohkem kui 2500 lauljaga ja Vanemuise teatri sümfooniaorkester.

VII laulupidu peeti Tallinnas ning selle üks ajend oli Estonia seltsile uue teatrihoone ja seltsimaja püstitamine. Laulupeol pandi uuele hoonele nurgakivi ja koguti hoone ehitamiseks annetusi. Kokku osales peol 10 000 lauljat ja mängijat, sealhulgas esmakordselt omaette liigina lastekoorid. Estonia maja nurgakivi panekul ajas politsei rahva laiali, kuna seal kavatseti pidada eestikeelseid kõnesid. Venesõbralikumaks muudeti mitme laulupeol kõlanud eestimeelse laulu sõnad.

Austria-Ungari keisririigi troonipärija atentaadist ajendatud konflikt eskaleerus kiiresti Euroopa suurvõimude vaheliseks maailmasõjaks. Neli aastat väldanud sõtta kutsuti umbes 100 000 eestlast, kellest kümnendik kaotas sõjas elu.

Sõjast ja majanduslikest raskustest kurnatud Venemaal lahvatas veebruarirevolutsioon, mis kukutas riigis tsaarivõimu. Venemaa ajutine valitsus kinnitas Eestile autonoomia, millega koos ühendati esmakordselt ühtse haldusvõimu alla kogu eestlaste asuala. Oktoobris tulid Venemaal ja Eestis võimule enamlased, kes ei tahtnud midagi kuulda eestlaste autonoomiapüüdlustest.

Saksa vägede sissetungi ennetades kuulutasid eesti rahvuslased 24. veebruaril välja iseseisva demokraatliku Eesti vabariigi. Järgmisel päeval algas Eestis kuni novembrini kestnud Saksa okupatsioon. Novembris väljus kurnatud Saksamaa koos liitlastega maailmasõjast kaotajana. Okupatsioonist vabanenud Eestil tuli hakata oma iseseisvust kaitsma Nõukogude Venemaa vastu Vabadussõjas.

Eesti rahvaväel õnnestus kiiresti vabastada Eesti ala Punaarmeest ning hoida Põhja-Lätis juunis ära baltisakslaste Landesveeri („Maakaitse“) pealetung. Eesti vägede sisenemist Võnnu (läti Cēsis) linna 23. juunil pärast edukat lahingut hakati hiljem tähistama võidupühana. Eesti asutav kogu võttis vastu radikaalse maareformi, millega võeti maa ära kõikidelt suuromanikelt (peamiselt mõisnikelt), et jagada see maata või vähese maaga elanikkonna vahel (kokku umbes 40% maarahvast).

Tartus sõlmiti 2. veebruaril Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel rahu, mis lõpetas kaks aastat kestnud Vabadussõja ja kindlustas Eestile iseseisvuse. Eestis võeti vastu omas ajas väga demokraatlik põhiseadus, mis andis väga suure võimu parlamendile ehk riigikogule.

Dirigendi ja helilooja Konstantin Türnpu algatusel loodi Eesti lauljate liit, mille eestvedamisel korraldati kõik Eesti esimese iseseisvusaja laulupeod.

Tartus korraldati linna koolivalitsuse korraldusel ülelinnaline nooremate õpilaste laulupidu Tallinna tänava spordiväljakul (praegu Tartu ülikooli staadion). Peol oli üle 5000 osaleja. Edaspidi korraldati koolinoortele laulupidusid pea igal aastal.

VIII laulupidu peeti Tallinnas, mis ongi jäänud laulupidude toimumiskohaks. Esimest korda esitati  Mihkel Lüdigi laulu „Koit“, mis kõlas uuesti alles 1960. aasta laulupeol. Eesti lauljate liit otsustas hakata pidusid korraldama iga viie aasta järel ning siduda need ühtlasi Eesti iseseisvuse ümmarguste aastapäevadega.

Tartus Tamme staadionil peeti Tartumaa I laulupidu, millest võttis osa üle 10 000 laulja ja mängija. Järgmised Tartumaa laulupeod peeti 1930., 1935. ja 1940. aastal.

IX laulupidu, mis korraldati esimest korda Lasnamäe alusel heinamaal ehk paigas, mis on laulupidude kodu seniajani. Esmakordselt puudus laulupeo kavas vaimulik muusika, mille peale solvunud kirikuringkonnad ähvardasid kirikukooride eemalejäämisega.

Kuna laulupeokomisjon ei olnud nõus laulupeole vaimuliku muusika kavvavõtmises kirikuringkondadega kompromissi tegema, otsustas Eesti evangeeliumi luteri kiriku kirikupäev vastuseks korraldada vaimuliku laulupäeva. Esimene vaimulik laulupäev peeti 15.–16. juunil Tartus. Teine vaimulik laulupäev peeti Tartus 1934. aastal.

X laulupeol esinesid esimest korda eraldi kooriliigina naiskoorid ning raadio tegi peost ülekande. Laulupidu peeti sisepoliitiliselt väga äreval ajal. Majanduskriisis vaevlevas ühiskonnas tõstis pead parempoolne radikaalne Eesti vabadussõjalaste keskliit („vapsid“), mille eduka kihutustöö tulemusel võeti vastu nende algatatud autoritaarse põhiseaduse eelnõu.

Vabadussõjalaste peadpööritav edu tegi rahutuks kogu Eesti senise poliitilise ladviku. Initsiatiivi haaras riigivanem Konstantin Päts (1874–1956), kes korraldas koos lähimate kaastöölistega riigipöörde. Järk-järgult külmutati riigikogu tegevus, kaitseseisukorras olnud Eesti riiki hakati valitsema autoritaarselt riigihoidja Pätsi ja tema kaaskonna juhtimisel. Mõni kuu pärast riigipööret korraldati Tallinnas Kadrioru staadionil esimesed Eesti mängud, mida on tagantjärele peetud I tantsupeoks.

Rahvahääletusel võeti vastu riigihoidja Pätsi algatatud põhiseadus. Sellega legitimiseeriti Pätsi ja tema kaaskonna senine valitsemispraktika, Eestist sai vormiliselt demokraatlik, kuid tegelikult autoritaarse juhtimisega riik.

XI laulupidu oli Eesti esimesel iseseisvusajal korraldatud pidudest kõige suurem ja kõrgetasemelisem, osalejaid oli ühtekokku üle 17 500. Peo patroon oli president Konstantin Päts. Pidu ühitati võidupüha tähistamisega, mis andis sellele veelgi suurejoonelisust juurde.

Saksa natsionaalsotsialistlik tööpartei Adolf Hitleri juhtimisel algatas kallaletungiga Poolale Teise maailmasõja. Jossif Stalini juhitud Nõukogude Liidule andis vahetult enne sõda Saksamaaga allkirjastatud mittekallaletungipakt (Molotov-Ribbentropi pakt) võimaluse sõlmida Eestiga baaside leping. Sellega lasti Eestisse „neutraliteedi tagamiseks“ Punaarmee väeosad.

Nõukogude Liit annekteeris Eesti, mis kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal tuli väga paljudel Eesti elanikel üle elada majanduslikud vintsutused, poliitilised tagakiusamised ja arreteerimised.

Nõukogude võimud küüditasid Eestist Siberisse üle 10 000 inimese. Nädal hiljem alustas Natsi-Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu, paari kuuga Eestisse jõudnud Saksa vägesid tervitasid Nõukogude võimu all kannatanud eestlased vabastajatena. Järgnes kolm aastat Natsi-Saksa okupatsiooni.

Saksa okupatsiooni ajal alustasid kohalikud okupatsioonivõimud Eesti tänulaulupeo organiseerimist, kuid seda ettevõtmist ei jõutud läheneva Punaarmee pealetungi tõttu lõpuni viia.

Aasta alguses jõudis rinne tagasi Eestisse, Nõukogude sõjalennukid korraldasid süsteemseid pommitusrünnakuid Eesti linnadele. Oktoobriks oli Punaarmee taas hõivanud kogu Eesti ning algas 50 aastat kestnud Nõukogude okupatsioon. Vahetult enne Punaarmee saabumist moodustati Tallinnas uus Eesti valitsus. See samm kindlustas Eesti vabariigi õigusliku järjepidevuse eksiilis.

Tartus Tamme staadionil peeti Lõuna-Eesti laulupidu, kus põhirõhk oli Tartumaa kooridel. Järgmised Tartumaa laulupeod peeti 1949. ja 1950. aastal. Pärast haldureformi ja maakondade kaotamist hakati 1951. aastast korraldama Tartu linna ja rajooni laulupäevi. 1955. aastast peeti pidusid Toomeorus („Kassitoome“).

XII laulupeol oli tunda hiljutiste sõja-aastate mõju: meeshääli oli laululaval kolm korda vähem kui naishääli. Esmakordselt kõlas Gustav Ernesaksa (1908–1993) „Mu isamaa on minu arm“, mis lauldi kohe allasurutud rahva südamesse. Sõja ajal nõukogude tagalas kultuuritööd jätkanud Ernesaksa tegevus 1940. aastate teise poole Eestis paljus päästiski laulupidude traditsiooni põllu alla minemisest. Ideologiseeritud nõukogulike-stalinistlike lugude kõrval oli ruumi ka mitmetele varem tuntud koorilaulule. Pidu õnnestus korraldada hoolimata asjaolust, et 1944. aasta märtsikuus oli Punaarmee hävitanud õhurünnakus umbes 8000 Tallinna hoonet, ühtekokku oma 40% elamispinnast.

Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimise kiirendamiseks ja metsa pagenud vastupanuvõitlejate tagala hävitamiseks korraldati peamiselt Eesti maapiirkondades teine massiküüditamine Siberisse, välja saadeti üle 20 000 inimese.

Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee 8. pleenumil rünnati stalinistliku agarusega Eesti NSV ühiskonnas vohavat „kodanlikku natsionalismi“ alates partei juhtimise tasandist kuni hariduse ja kultuurini välja. Algatud puhastus tabas eriti rängalt just kultuurivaldkonda: arreteeriti mitmed olulised haridus- ja kultuuritegelased, nende hulgas samale aastale planeeritud laulupeo üldjuhid. XIII laulupeo kava muudeti pleenumi mõjul viimasel hetkel veelgi stalinistlikumaks ja venekeelsemaks, osalema kutsuti kaevurite ja nõukogude armee koorid. Edaspidi otsustati pidu korraldama hakata iga viie aasta järel ning pühendada need Eesti NSV aastapäevadele.

Suri Nõukogude Liidu kauaaegne diktaator Jossif Stalin, sellele järgnenud võimuvõitlusest väljus võitjana Nikita Hruštšov, kes hakkas normaliseerima väga teravaks läinud suhteid välismaailmaga, algatas peagi Stalini isikukultuse hukkamõistmise ning poliitvangide vabastamise.

XIV laulupidu peeti ajal, kui Stalini isikukultus polnud veel täielikult hukka mõistetud, nii et tema kuju seisis toona ikka veel Tallinnas Balti jaama lähedal Snelli pargis. Peol esinesid omaette Vene koorid. Ajavahemikus 1945–1952 oli Eestisse elama toodud üle 200 000 mitte-eestlase, eestlaste osatähtsus oli langenud ennesõjaaegselt 92%-lt 76%-ni ja see protsent langes kuni 1990. aastateni pidevalt.

Kooriliikumises aktiivsed üliõpilaskoorid korraldasid Tartus I Baltimaade üliõpilaslaulupeo Gaudeamus. Eestisse hakkasid ideoloogilise surve vähenemise lainel tagasi pöörduma esimesed represseeritud ja küüditatud. Ungari ülestõusu julm mahasurumine Nõukogude vägede poolt purustas Eestis illusiooni poliitiliste olude muutumisele lääneriikide toel. See soodustas omal paradoksaalsel moel Nõukogude režiimi kui paratamatusega leppimist.

Järjekordse Tartu laulupeoga tähistati 90 aastat esimesest laulupeost Tartus, mille puhul avati laulupeokivi Narva mäel esimese peo toimumiskohas.

XV laulupeoks valmis arhitekt Alar Kotli idee alusel Lasnamäe nõlval uus laulukaar, rekonstrueeriti kogu lauluväljak. Sellel peol laulsid koorid omaalgatuslikult Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“, mille kolmanda salmi juures läks helilooja ise pärast partei juhtkonnalt peanoogutuse saamist pulti ja juhatas loo lõpuni. Viimati oli „Mu isamaa on minu arm“ laulupeol kõlanud 1947. aastal, nüüdsest sai sellest kõikide laulupidude lõpunumber. Esimest korda süüdati peo tähistuseks laulupeotuli.

Enne pidu Tallinnas korraldati Tartu linna ja rajooni laulupidu ja rahvakunstiõhtu, mis hakkaski sellest alates toimuma suure peoga samal aastal. Tartu laulupidu peeti viimast korda Toomeorus, alates 1965. aastast korraldatakse need Tähtvere lauluväljakul.

Tallinnas algatati dirigent Heino Kaljuste algatusel koolinoorte laulu- ja tantsupeo traditsioon, mis kestab tänapäevani. Inspiratsiooni võis sellele muuhulgas anda ka kaks aastat varem Lätis korraldatud sarnane üritus. Noortepidu andis võimaluse Tallinna laulupeole tulla ka mudilaskooridel.

XVI laulupeoks oli Nõukogude okupatsiooni aegsete pidude korraldamismall paika loksumas. Kahel kontserdil esitati vaheldumisi eesti ja nõukogude heliloojate teosed nii rahvalikel kui ka ideoloogilis-sotsialistlikel teemadel.

XVII laulupidu oli uhke juubelipidu, et tähistada 100 aasta möödumist esimesest laulupeost. Peo toimumiskohas Lasnamäe nõlval avati laulupeo memoriaal. Kavas oli palju isamaalisi ja ärkamisaegseid laule, siitpeale on Mihkel Lüdigi „Koit“ laulupidude avalugu. Kandev roll oli kavas Veljo Tormise laulupeokantaadil „Laulu algus“. Täiskasvanute koorid jätkasid laval laulmist ka pärast peo ametlikku lõppkontserti.

XVIII laulupidu oli Nõukogude Liidus süvenenud stagnatsiooni ja venestuse mõjul jällegi tugevalt ideologiseeritud. Peotuli süüdati Tõnismäel punaarmeelaste sõjahauda tähistava Pronksõduri mälestusmärgi juures põlenud „igavesest tulest“ ja viidi lauluväljakule läbi linna soomustransportööril. Kõlas Veljo Tormise kantaat „Lenini sõnad“, mille tekst oli pärit Vladimir Lenini kõnest „Mis on nõukogude võim?“.

XIX laulupidu peeti samal aastal Moskva olümpiamängudega, mille purjeregatt korraldati Tallinnas. Laulupeol kõlas muuhulgas olümpiahõnguline Jaan Koha laul „Viis värvilist rõngast“. Laulupeo järel toimusid mitmed noorte spontaansed väljaastumised (neist kuulsaim Tallinnas punkansambli Propeller kontserdist ajendatud meeleavaldus Tammsaare ausamba juures). Eesti loovharitlased ja teadlased lähetasid noorte toetuseks ajakirjandusse „40 kirja“, kritiseerides ühtlasi vaoshoitud toonis jõhkrat venestamist. Pärast neid sündmusi ajutine ühiskondlik elevus ikkagi sumbus.

XX laulupidu jäi viimaseks, mis oli sügavalt Nõukogude ideoloogiast mõjutatud. Siiski ennustas saabuvaid aegu justkui ette esmakordselt peol kõlanud Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast“. Esimest korda oli peol naisüldjuht, Tartu riikliku ülikooli akadeemilise naiskoori dirigent Vaike Uibopuu.

Poliitilis-ühiskondliku seisaku Nõukogude Eestis murdis avalikustatud plaan rajada Põhja-Eestisse suured fosforiidikaevandused. Nõukogude juhtkonna sõnavabadust õhutavatest reformidest julgust saanud Eesti avalikkus korraldas kevadel selle plaani vastu ulatuslikud meeleavaldused, mis kasvasid kiiresti poliitilise värvinguga „fosforiidisõjaks“. Augustis loodi Eestis esimene vaba poliitiline ühendus Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp, mis korraldas esimese Nõukogude režiimi vastustava suurema rahvahulgaga poliitilise meeleavalduse Tallinnas Hirvepargis. Aasta lõpus loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev üle-eestiline massiorganisatsioon Eesti muinsuskaitse selts.

Eesti NSV riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaar tuli televisoonis välja üleskutsega moodustada Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks, mis organiseerus kiiresti ja läks massidesse. Aprillis toodi Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikkuse ette Eesti lipu värvid, Tartu muusikapäevadelt läksid rahva sekka Alo Mattiiseni „Viis isamaalist laulu“. Tallinna vanalinna päevad juunikuus kasvasid üle omapärasteks öölaulupidudeks, selle toel kuulutas Eesti NSV ülemnõukogu sinimustvalge eestlaste rahvuslipuks. Loodi poliitiline erakond Eesti rahvusliku sõltumatuse partei, mis hakkas taotlema Eesti iseseisvumist. Septembris rahvarinde korraldatud suurüritusest „Eestimaa laul“ sai „laulva revolutsiooni“ kõrgpunkt. Eesti NSV ülemnõukogu võttis vastu Eesti NSV konstitutsiooniparandused ja suveräänsusdeklaratsiooni, mis kinnitas Eesti NSV seaduste ülimuslikkust üleliiduliste ees.

Eesti keel kuulutati riigikeeleks, 24. veebruar iseseisvuspäevaks ning Toompeal heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge. Eesti NSV juhtkonna rahvusliku poliitika vastu aktiviseerusid impeeriumimeelsed jõud, ent rahulolematud olid ka ägedalt iseseisvusmeelsed aktivistid, kes polnud päri kohaliku võimuladviku äkilise „värvimuutusega“. Järgmine oluline poliitiline samm Balti riikidele oli saada Nõukogude keskvõimult 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) hukkamõist. Selle survestamiseks korraldasid kolme Balti liiduvabariigi rahvarinded 23. augustil MRP 50. aastapäeval 600 km pikkuse Balti keti, milles osales ligi kaks miljonit inimest. MRP mõisteti Nõukogude Liidu kõrgeimal tasandil hukka aasta lõpus.

Algas üleminekuperiood, mille lõppeesmärk oli Eesti iseseisvus. Eesti majanduspoliitikas algas käsumajandussüsteemi lammutamine, mis tõi paraku kaasa suure hinnatõusu, inflatsiooni ja kroonilise esmatarbekaupade puuduse. Impeeriumimeelsed jõud („Interrinne“) muutusid üha ärevamaks, mais üritati kärarikkal miitingul tungida koguni Toompea lossi, kuid valitsuse kutsel Toompead kaitsma tulnud rahvas sundis interrindlased lossi eest lahkuma.

XXI laulupidu peeti täielikult muutunud poliitilistes oludes ning ideoloogilisest survest oli suuresti vabanenud ka peokava. Lauluväljakul lehvis sinimustvalge, peol osalesid mitmed väliseestlaste koorid. Laulupeo lõpus kõlasid René Eespere „Ärkamise aeg“ ja Enn Võrgu „Eesti lipp“.

Eestis korraldati iseseisvusreferendum, millele vastas jaatavalt 77,8% hääletanutest. Mihhail Gorbatšov püüdis Nõukogude impeeriumi koos hoida uue liidulepinguga. See oli vastumeelt riigi tagurlikele jõududele, kes algatasid Moskvas sõjaväe toel riigipöörde („augustiputš“). Demokraatlikud jõud astusid otsustavalt riigipöördekatse vastu välja ning neil õnnestus putšikatse lämmatada. Balti riigid tegutsesid „augustiputši“ ajal sõjaväe jõudemonstratsioonist hoolimata otsustavalt, tuhanded inimesed asusid kaitsma olulisi objekte Tallinnas. 20. augustil võttis ülemnõukogu vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“, millega kuulutati taastatuks Eesti iseseisvus.

Vastu võeti uus Eesti põhiseadus, laostunud majandust aitas stabiliseerida sama aasta suvel käibele tulnud oma valuuta Eesti kroon. Vabariigi presidendiks valiti kirjanik, filmirežissöör ja haritlane Lennart Meri.

XXII laulupidu korraldati laulupidude 125. sünnipäeval. Edaspidi otsutatigi laulupeod siduda pidude aastapäevaga. Esimese laulupeo toimumispaiga läheduses Tartu Peetri kiriku juures avati mälestuskivi, mille juures süüdati ka laulupeotuli. Peol kõlas aasta eest lahkunud Gustav Ernesaksa mälestuseks Veljo Tormise spetsiaalselt selleks puhuks loodud teos „Meelespea“ ja Tõnis Mäe „Koit“. Eestist lahkusid 31. augustil Vene väed. 1994. aasta septembris raputas kogu Eesti ühiskonda parvlaev Estonia hukk Läänemerel, mis viis märga hauda 852 reisijat ja meeskonnaliiget.

Eesti esitas taotluse ühineda Euroopa liiduga.

President Lennart Meri algatas Eestis totaalse arvutistamise ehk „tiigrihüppe“, mis pani aluse Eesti IT eduloole.

XXIII laulupeol esines president Lennart Meri avakõnel avaldusega, et laulupidu ei ole moeasi, vaid südameasi. Peo korraldajad võtsid selge suuna kunstilise külje arendamisele. Esmakordselt kõlas Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“. Lauljate-kuulajate aktiivne osavõtt kummutas vahepeal kõlama hakanud kahtlused, et laulupeod on oma aja ära elanud.

Eesti jõudis ÜRO arenguprogrammi aruande järgi arenenud riikide hulka.

Tallinna naases purjekas Lennuk pärast pooleteiseaastast reisi deviisi all „Eesti lipp ümber maailma“, Eesti võitis Kopenhaagenis 46. Eurovisiooni lauluvõistluse.

Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti UNESCO inimkonna vaimse ja suulise pärandi nimekirja.

Kevadel ühines Eesti NATO ja Euroopa liiduga. XXIV laulu- ja tantsupeo juhtmõtte „Las jääda ükski mets“ ajel istutati maikuu esimestel nädalatel Eestis üle miljoni puu. Tugeva saju tõttu otsustati ära jätta rongkäik, kuid peo kunstilise juhi Eri Klasi üleskutsel tulid lauljad, tantsijad ja pillimängijad mitteametlikule rongkäigule. Lauluväljakul avati laulutaadi Gustav Ernesaksa kuju.

Tallinnas toimus „pronksiöö“. Selle ajendas Eesti valitsuse otsus teisaldada Pronkssõduri mälestusmärk Tallinnas Tõnismäel, mis oli varasematel aastatel kujunenud venekeelse elanikkonna protestiavalduste ning Venemaa Eesti-vastase propaganda levitamise paigaks. Pronkssõduri juurde kogunenud teisaldamise vastaste protestijate jõugud algatasid Tallinnas paaril ööl marodööritsemise, millele politsei suutis siiski kiiresti piiri panna. Mälestusmärk teisaldati sellest hoolimata kiiresti ja pandi uuesti üles Tallinna kaitseväe kalmistule. Paralleelselt korraldati küberrünnakuid Eesti valitsuse võrgulehekülgede vastu, nende tõrjumise kogemus tegi Eestist NATO küberkaitse eestkõneleja, Tallinnas avati NATO küberkaitsekeskus.

Võrus korraldati esimene võrukeelne Uma pido, Rakveres esimene punklaulupidu. Eesti vabariigi 90. aastapäeva tähistati Tallinnas öölaulupeoga „Märkamisaeg“. Eesti televisioonis jooksis kooridevahelise võistluse „Laululahing“ esimene hooaeg.

XXV laulupeo eel tähistati Otepääl 125 aasta möödumist esimese sinimustvalge lipu pühitsemisest, mille puhul kinkis Eesti president Toomas Hendrik Ilves kõigile peost osavõtvatele kollektiividele 1367 sinimustvalget kandelippu. Peotuli jõudis esmakordselt Tallinna mööda Eestimaa veeteid ajaloolistel puulaevadel.

Eestis hakkas maksevahendina kehtima Euroopa Liidu ühisraha euro, Tallinn oli koos Turu linnaga Soomes Euroopa kultuuripealinn.

XXVI laulupeo „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ meeldejäävam ja liigutavam hetk oli see, kui dirigent Eri Klas andis dirigent Hirvo Survale edasi Gustav Ernesaksa dirigendikepi, millega Surva juhatas Ernesaksa teost “Mu isamaa on minu arm”.

XXVII laulupidu „Minu arm“ ja sellele eelnev laulupeo 150. sünnipäeva tähistamine Tartus 20.–22. juuni.

Saab Tartu Euroopa kultuuripealinnaks 🙂