Head laulupeosõbrad!
Kohe tuleks alla sikutada mobiilse orienteerumise rakendus MOBO!
See tehtud, leidke orienteerumise püsiradadest kaart nimega „Laulupeo paigad“ ja võitegi end laulupeoga seotud paiku avastama sättida. Kokku on neid sellel rajal 10 ja raja pikkus on ca 5.5 km. Täiskasvanud laulupeosõpradele umbes 1.5 h temaatilist jalutamist. Väiksemaid laulupeosõpru võite vahepeal julgustada ja neile nt midagi laulda.

Kui olete õigesse paika-punkti jõudnud, ootab teid seal silt QR-koodiga, millest tuleks MOBO rakendusega foto teha (fotokaamera märk asub rakenduse üleval servas, kui kaart on avatud). Nii saab punkti leidmine kenasti rakenduses registreeritud.

Paigaga seotud taustainfot saab lugeda nii kohapeal (infosildilt) kui oma nutitelefonist (kaardilt). Retke alguspunktiks on imetore osa Tartu uuest linnaruumist – Koidula ja Jannseni mälestusväljak.

Laulupeo- ja kultuurihuviliste palvetele vastu tulles saab retke saab läbida kuni 30. juunini 2019.

Tartu laulupeo korraldajad saavad teie kontaktandmed rakendusest kätte ja ikka selleks, et kõik 10 punkti leidnud ja läbinud laulupeosõprade vahel saaks loosi minna Tartu laulupeo peakontserdi piletid.

Laulupeopaikade mängu legend:
(NB! Punktid on ära toodud tähestiku järjekorras, mängides saate ise valida, missugune järjekord teile paremini passib.)

I üldlaulupeo mälestuskivi

1984. a 28. aprilli Postimees:
„Mati Karmin on asunud looma uut mälestusmärki Puiestee ja Jaama tänava nurgale praeguse laulupeokivi asemele.  (Esimene) Laulupeokivi valmis veerand sajandit tagasi, kui tähistati saja aasta möödumist esimesest eesti üldlaulupeost. Kahjuks on see tehtud viletsa kvaliteediga graniitrahnust, milles leidub lubjakivi osakesi. Seetõttu on kivi ilmastiku toimel murenenud ja inetuks muutunud. Uus mälestusmärk koosneb kahest teineteise peale asetatud graniitrahnust. Et selles ajaloolises paigas kavatsetakse läita laulupeotuli, on monument kavandatud nii, et see täidaks ka tulealuse otstarvet.“

Esimese üldlaulupeo uus mälestuskivi paigaldati 1994. a I üldlaulupeo 125. aastapäeval. Mälestuskivi autoriks on Mati Karmin.

Vana laulupeokivi seisab täna Tartu laululava taga. Mine ja vaata, kui palju see murenenud on nagu 1984. aastal kardeti. Või kas ikka on?

Elmar Kitse maali „vaatepunkt“ TÜ staadionil

Kujuta ette, et seisad siinsamas, kuid kolm meetrit kõrgemal õhus. See võiks olla just kohaks, kus Elmar Kits oleks võinud maalida pildi esimesest laulupeost Tartus. Hiljemalt on siin kaevandatud liiva (üks tänavatest, mis piirab staadioni, on ka Liiva tänav) ja jagatud linnarahvale krunte, seetõttu pole ka laugjast Ressource`i aiast midagi alles. Aga kus oli alles vaade!
Ja ei maksa unustada, et kuigi lauljaid oli esimeselt peol „ainult 800“, siis pealtvaatajaid, kes olid siia sõitnud üle terve Eesti, 15 000. Laulupeo 150. sünnipäeval on meil laulukaare all üle 8000 laulja ja kui panna see võrdusesse esimese peoga, siis pealtvaatajaid peaks olema 150 000. Oh seda matemaatikat – see number ajaks isegi Emajõe üle kallaste!
Muideks, Elmar Kitse maal on 3 x 7 m – see on nii suur, et seda on eksponeeritud vaatajaile vaid loetud korrad, pole lihtsalt nii suurt seina, kuhu maal riputada.
Ning lõpetuseks – siinsamas staadionil saab toimuma üks 2019. aasta 21. juuni ajastukontsertidest.

Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 

Kuigi Heino Elleri „Kodumaine viis“, üks Eesti klassikalise muusika armastatumaid teoseid, on kirjutatud Peterburis, siis suurema osa oma elu veetis andekas muusik Tartus. Elleri üks populaarseimaid teoseid oli helilooja enda poolt aga kummalisel kombel unustatud. „Kodumaise viisi“ leidis Elleri õpilane Heljo Sepp 1950. aastate algul juhuslikult oma õpetaja käsikirjade seast. Heljo Sepa pandud on ka pealkiri. Nüüd on see viimane, 5. osa tsüklis „Viis pala keelpilliorkestrile“ (1953) ja kõlab ka Tartu 2019. a laulupeo peakontserdil.

Koidula ja Jannseni mälestusväljak 

Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula olid isa ja tütar. Üht võib kahtlemata nimetada laulupeo isaks, kuid kas siis teist peaks nimetama laulupeo tütreks või ikkagi emaks?
Hoolimata küsimuse lapsikusest peab tõmbama siiski kena kaare Jannseni ja Koidula vahel laulupidude kontekstis. Jannsen oli see, kes sakslaste laulupidude eeskujul nägi tarvidust peod ka siin käima panna. Koidula toetas teda igati, oli isale paremaks käeks. Kuid ajalugu on andnud Koidulale veelgi suurema kaalu – on ju meil hümniga pea ühes kõrguses Gustav Ernesaksa kirjutatud laulupeo lõpulaul „Mu isamaa on minu arm“ ja seda Koidula tekstile. Ehk polegi küsimus laulupeo emast nii kohatu?

Kreutzwaldi kodu Tartus

Kui pärast pikka planeerimist ja lubade taotlemist saadi lõpuks II laulupidu pidada, oli esimesest peost juba tervelt 10 aastat möödunud. Kuid see ei vähendanud lauljate lusti ja korraldajate jaksu. Nii tegid raudteejaamast saabunud Põhja-Eesti koorid peatuse vanaduspäevi veetva Kreutzwaldi maja ees ning kirjamehele avaldati austust. Lehvitati lippe ja hüüti elagu. Kreutzwaldi kodu ees mängis peol esimese auhinna võitnud Tarvastu pasunakoor mitu pala ja Kanepi laulukoor laulis tervituslaulu.
Mis oleks, kui läheks näiteks Ehini, Ritsingu, Uibopuu või Runneli akna alla lõõritama ja pasunat puhuma? Küll see võiks alles vahva olla!

Maarja kirik 

Maarja kirik näeb täna välja nagu vana katkine alajaam – kriimuline, pudeneva krohvi ja kummalise katusega, kuigi tegelikult on selle kogudus olnud alates loomisest 1833. aastal oluliseks teetähiseks Eesti riigi ja iseolemise teel. 1842. aastal sisse õnnistatud Maarja kirikut nimetatakse hellitavalt laulupidude hälliks – laulupeokirikuks. Seda seetõttu, et koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode oli laulupeo peakomisjoni esimees, kirikus toimus I üldlaulupeo ühendkooride peaproov ning I laulupidu kuulutati pidulike pasunahelidega avatuks just Tartu Maarja kiriku tornist.

Kirik hävis 12. juulil 1941. aastal taganeva Punaarmee rünnakus Tartule. Kiriku varemed anti üle Eesti Põllumajanduse Akadeemiale võimla ehitamiseks. Spordisaal tegutses kirikus aastatel 1961–2009.

Ja tõepoolest – välimus ei räägi tegelikust sisust ridagi. Olgu Maarja kirik oma tänases seisus selle eestkostjaks.

Tartu Laulupeomuuseum (Jaama 14)

Laulupeomuuseumi maja on rohkem kui huvitava ajalooga. Siin tegutses aastail 1870–1903 Vanemuise Selts, mis pani aluse eesti laulupidude traditsioonile. Hoones leidsid kodu ja korraldasid oma üritusi ka teised rahvuskultuuri kujunemist oluliselt mõjutanud ühendused: Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Kirjameeste Selts ja Eesti Üliõpilaste Selts.

1870. aasta jaanipäeval etendati siin Lydia Koidula rahvatükki „Saaremaa onupoeg“, millega pandi alus Eesti rahvuslikule teatrile. See „tükk“ sai Eesti kutseliste teatrite ja Tartu teatri, Vanemuise sündimise aluseks. Tore on teada, et esimestel aastakümnetel ei mänginud teatris kutselised näitlejad, vaid seda tegid oma põhitöö kõrvalt kingsepad, arstid, õmblejad, õpetajad jpt.

Täna tegutseb siin aga Tartu Laulupeomuuseum ja 21. juunil 2019 on võimalik muuseumi aias osa saada Tartu laulupeo ühest ajastukontserdist.

Tartu Raekoja platsi laulupeokivi

Kallis laulupidu! Palju õnne 150. sünnipäevaks!

Toomeoru tenniseväljakud

Siin, kus täna näeme Toomeoru tenniseväljakuid, toimus 1869. aasta laulupeo jumalateenistus, kus osales hinnanguliselt 12 000 inimest. Jumalateenistus ning seda raaminud rongkäigud kestsid kokku pea viis tundi ning nende käigus lauldi mitmel pool linnas erinevaid koorilaule, koraale ja peeti kõnesid.
12 000 inimest on väga suur hulk ühe jumalateenistuse jaoks. Eriti täna, kus tavalisel pühapäeval käib kirikus pigem vähe inimesi. Kui püüda ette kujutada, kui palju inimesi on 12 000 inimest, siis mõelgem sellele, et tavalisse kooliaulasse mahub neid püsti seisma nii 500 ligi. Seega oli tollasel teenistusel umbes 24 kooliaula jagu inimesi.

Vennastekoguduse palvemaja Raatuse tn alguses 

Juba 1808. aastal ehitati Tartusse vennastekoguduse palvemaja, kus tegutses esimene Tartu pillikoor 11–15 mehega. Palvemajas toimus ka Tartus üks esimesi koorikontserte, kus kahe kooriga esitati neljahäälselt „Püha Hoosiannat“. Vennastekogudused on kaudselt „süüdi“ eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel, väga paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (nt Jannsen, Hurt, Jakobson jpt) olid vennastekogudusliku taustaga. Seega võib ka seda paika pidada laulupeojuurte üheks kantsiks.